Viimasel ajal olen võrdlemisi palju Katrininga gänginud, sest ta lahkub siit järgmisel nädalal Pariisi ja õhk siin jääb eestlastest hõredamaks. Eile õhtul käsime kanali ääres väiksel baarikontserdil, mis arvestades nädalapäeva osutus oodatust kobedamaks.Mindud sai rattaga ja tuldud sai rattaga ning väga mõnus on kl 3 öösel ainsa hingelisena vändata mööda päevaseid tuiksooni.
Mis veel? Eelmisel neljapäeval käsin teiste vabatahtlike büroo-orjadega pärast tööd Palazzo Reales Magritte` näitust vaatamas. Siin tullakse tööinimestele vastu, neljapäeviti on kõik muuseumid 22.30 lahti. Huvilisi on isegi liiga tihkelt, peaegu nagu hulludel päevadel, või vähemalt sama paju kui selle aastastel :D.
Istun hetkel köögis, Maf ja Ila lürbivad kõrval suppi. Äsja saabus Luigi pooleldi Sheitsis elav sõber Jeanluca ning Trobelone asemel tõi sealt mulle kaasa hoopis kaerahelbeid. Nimelt siit saab neid ainult ökomöko poodides aaretejahti pidades või siis supermarketist koos heinaga ühe hamstritoidu koostisosana. Viimastest pean ennast siiski niipalju paremaks et söön puhtalt, ilma heinata ning ikka importkaupa.
Tööst rääkides lõpetasin va suhkrupoti ning hetkel ootan, kuni ka Eugenia sellega ühele poole saab. Ilmselt homme. Õnneks, sest eile ja täna mängisin arhivaari, digitaliseerides peamiselt Jaapani 70ndate ja 80date ajakirjade artikleid, mis Isaost pajatasid. Ajakirjad ise on graafilise disani gurmee, liiatigi siis jaapani omad, kuhu seni pole näppe vahele saanud.
Vahelduseks argijutule lugege, mis Itaalias väljaspool minu mulli toimub: http://itaalia.wordpress.com/
see on poiitika-ja kultuuriblogi, mida peavad teised siin elavad eestlased kambapeale.
:) Kas sa ise ei tahaks ka natukene kaasa lüüa ja kirjutada sellest, mis sind siin haaranud on või muidu põnev tundub?
ReplyDelete